Minult on korduvalt küsitud, et milline jooksutehnika siis ikkagi kõige parem on? Kas maad peaks puudutama kannad või varbad enne?
 
On kolme sorti mustreid, kuidas jooksmise ajal jalg maad puudutab – (1) kand ees, (2) jala keskosaga ehk kogu tald korraga ja (3) päkk / varbad ees.
 
Jooksjatel, kellel puudutab kand kõige pealt vastu maapinda, puudutab ülekande faasis maad ka jala keskosa ja kõige lõpus päkk /varbad, mille abil ennast jälle maast lahti tõugatakse.

Päkale maandudes kand maad näiteks ei puudutagi. Viimasel juhul saavad säärelihased päris tugeva koormuse, mis tähendab suuremat riski näiteks kannakõõluse vigastusteks.
 
Kui võtta lahti statistika, siis rohkem kui 80% jooksjatest jookseb kand ees. 10-15% kasutab maandumisel kogu talda ja vähem kui 5% jooksjatest jookseb päkkadel.
 
On ka täheldatud, et professionaalsed pikamaajooksjad maanduvad päkale ning kõik me kasutame sama tehnikat kui me sprindime. Arvestades, et tippjooksjad jooksevad väga kiire tempoga, siis võib oletada, et just selle pärast kasutatakse rohkem päkale maandumist.
 
Samas neile, kes jooksevad aeglaselt, on omane kand esimesena maha asetada. Tegelikult juhtub sama ka kõndides. Nii et kõik on normaalne.
 
Kui lugeda erinevaid populaarteaduslike artikleid, siis saame teada, et paljud treenerid, instruktorid ja uurijad soovitavad kasutada jooksutehnikat, kus esimesena puudutab maad jala keskosa või päkk. See on nende sõnul nö optimaalne jalaasetus, mis parandab väidetavalt sooritust ja vähendab vigastusi.
 
Samas on väga vähe tõendeid, et jala keskosale või päkale maandumine on ökonoomsem ja vigastuste esinemis sagedus oleks tänu sellele väiksem.
 
Uuringute järgi on maandumismustri muutus ühelt variandilt teisele pinna pealne ja ei ole soovituslik enamus jooksjatele, eriti neile, kes on harrastajad.
 
Kui sa aga ikkagi tahad enda jooksumustrit muuta, siis arvesta ka sellega, et kehale on see harjumatu (uus muster) ning keha nõuab tänu sellele rohkem hapniku, mis omakorda tõstab pulssi. Ehk alguses võib juhtuda, et sa jooksed trennides vaevalisemalt ja aeglasemalt.
 
Tõenäoliselt on ka jalad pärast valusad, sest lihased, mis enne ei pidanud nii palju tööd tegema, peavad nüüd rohkem vaeva nägema, et sind edasi liigutada. Ehk võib juhtuda, et pigem on sellest rohkem kahju kui kasu, sest mustri muutused võivad põhjustada ülekoormusvigastusi.
 
Jooksumustri muutmine on nädalate või isegi kuude pikkune protsess. Ehk alusta tasa ja targu, kui sa seda väga muuta soovid. Jooksuharjutuste tegemine on selle protsessi käigus hea mõte. Näiteks kasuta neid soojenduseks või integreeri need enda treeningu sisse. Jooksuharjutusi on hea teha ka lihtsalt niisama.
 
Kokkuvõtlikult jookse nii nagu sa jooksed. Kui on üldse midagi, mida enda jooksutehnika juures muuta, siis seda kui kaugele sa enda jala keha suhtes maha asetad. Kui samm muutub liiga pikaks ja jalg liigub liiga ette, siis see on kindlasti probleem.
 
 
ALLIKAD
Joseph Hamilla, Allison H. Gruber. 2017. Is changing footstrike pattern beneficial to runners? Journal of Sport and Health Science. Volume 6, Issue 2, June 2017, Pages 146-153

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *