[vc_row][vc_column width=”1/6″][/vc_column][vc_column width=”2/3″][vc_column_text]

Liigne agarus on ogarus

Istusin ühel ilusal päeval õues pingil ja vaatasin, kuidas inimesed mööduvad. Kuna oli õhtune aeg siis nägin päris palju inimesi jooksmas. Hea meel oli, et inimesed aktiivsed on. Aga kurb oli ka. Isegi nukker oli. Miks? Sest see, kuidas paljud jooksid, oli lihtsalt kohutav. See muidugi ei kehtinud kõigi kohta.

Klassikaline vaatepilt oli umbes selline: tuim pilk, meeletu lõõtsutamine, särk läbimärg, jooksutehnika lagunenud. Esimese hooga mõtlesin, et oh-oh, keegi teeb lõigutrenni vist. Aga kui nägin, et pulsikell puudub, siis vaevalt see lõigutrenn oli. Pigem oli tegu ikka ogarusega. Mõne puhul hakkasin isegi kartma, kas tegelane ikka koju jõuab või kustub tee peal ära. Ja miks ja milleks ta üldse nõnda jookseb? Huvitav, kas ta homme valutavate lihaste tõttu normaalselt liikuda suudab?

 

Jooksutempo valik

Üks peamine eksimus, mida algajad jooksjad teevad on liiga kiire jooksutempo valimine. Mida kiirem tempo, seda kõrgem pulss. Kõrge pulsiga ei suuda keha pikalt ökonoomselt tööd teha ja me väsime. Tänu sellele hakkamegi liigselt hingeldama, sest keha nõuab hapniku juurde. Kokkuvõttes oleme hapnikuvõlas. Väsimusest tingituna laguneb jooksutehnika, mis omakorda hakkab lõhkuma keha ja ülekoormusvigastused on tänu sellele kerged tulema. Tuim pilk näos reedab, et jooksja tegelikult tegevust ei naudi. Milleks üldse teha asja, mida sa ei naudi? Kahtlustan, et selliste jooksjate puhul järgmine jooksutrenn on kauges tulevikus.

 

Jooksmisega seotud müüdid

Üsna sageli kuulen mingeid huvitavaid lähenemisi. Esimene neist on 10km fenomen, mille läbimine trennis on justkui kord ja kohus. Distants tuleb valida ikkagi vastavalt individuaalsetele eripäradele, mitte suhtumisega, et pean 10km läbima, muidu suren. Pisut absurdne. Alustada võiks hoopis 5km läbimisest. Või siis võtta endale eesmärk joosta rahulikult 30 minutit kuni 60 minutit järjest. Kui tunned, et ikka ei jõua järjest joosta, siis tuleb vahepeal kõndida – see ei ole patt.

Miskipärast levib veel klassikaline arusaam, et raske trenn on hea trenn – kui pärast trenni olen täiesti läbi, siis järelikult oli hea trenn. Regulaarselt sporti tegevatel inimestel on loomulikult vaja aeg-ajalt raskemaid trenne et areneda. Algajatel seda tegelikult vaja pole. Lähenemine võiks olla ikka selline, et pärast jooksu oleks tunne, et tahaks pisut veel. Kui see tunne on olemas, siis tõenäoliselt on jooksmise soov ka järgmisel päeval, mitte järgmisel nädalal.

 

Jooksmine pulsi järgi

Jooksma minnes võiks aluseks võtta pulsi. Tänapäeva pulsikellad suudavad vastavalt sisestatud parameetrite ja järgneva kerge testi alusel määrata ligilähedased pulsivahemikud, mille alusel joosta. Täpsemad pulsivahemikud saab teada koormustestil, mida saab teha spordiarsti külastades. Kui pulss tõuseb ikkagi joostes liiga kõrgele, siis on vaja kõndida. See on väga okei ja seda ei tohiks häbeneda. Küll see areng tuleb ja saab tempot vaikselt tõstma hakata. Pea lihtsalt meeles, et ära tee endale liiga ja ära jookse nagu ogar. Naudi seda, mida sa teed ja ära tekita jooksmisest endale stressi.

 

 

ALLIKAD
www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/23790819
www.health.com/fitness/5-running-mistakes-beginners-always-make
www.active.com/running/articles/how-to-fix-3-common-beginner-running-mistakes
www.runnersworld.com/training/the-8-week-beginners-guide[/vc_column_text][/vc_column][vc_column width=”1/6″][/vc_column][/vc_row]