Hüppeliiges on spordivigastuste hulgas kõige enam vigastatud piirkond. FIFA andmetel on näiteks jalgpallis hüppeliigese vigastuste osakaal 11-23%. Amatööride, laste ja noorte arvestuses on see veelgi kõrgem, ulatudes koguni 35%-ni.

Muret tekitav on hiljuti ilmunud fakt, et peaaegu 20% inimestest, kes on vigastanud hüppeliigese lateraalseid sidemeid, on 5 aastat hiljem ikka hädas oma jalaga. Vigastus kordub umbes 30% inimestel ja kahel kolmandikul juhtub see esimese aasta jooksul.

Õnneks on ka rõõmustav fakt. Nimelt ennetus tegevus aitab vähendada korduvvigastuste tekke tõenäosust. Just seetõttu peavad sportlased olema teadlikumad selles osas, mis puudutab hüppeliigese vigastust ja arvestama sellega, et olukord on tõsine ja taastumisega tuleb kindlasti tegeleda.

Puudulik taastusravi võib põhjustada kestvat ebastabiilsust hüppeliigeses.

Hüppeliigese vigastused

Enimlevinud hüppeliigese vigastused on:
• Lateraalsete sidemete vigastus
• Mediaalsete ehk deltasidemete vigastus
• Sündesmoosi vigastus
• Luumurrud
• Pitsumus sündroom
• Kõõluste vigastused

Hüppeliigese vigastusest taastumine

Enamus hüppeliigese sidemete vigastusi ravitakse konservatiivselt ehk operatsioon pole vajalik.

Konservatiivse ravi on kokkuvõttes odavam ja ohutum ning pärast operatsiooni ei pääse taastusravist nagu nii. See on vaja ikka läbi teha.

Soovituslik on läbida kolme kuuline hüppeliigese taastusravi protsess. Deltasidemete ja sündesmoosi vigastuse ravi kestab kauem kui lateraalsete sidemete vigastuse ravi. Funktsionaalne treening on tõhus liikuvuse, jõu ja tasakaalu taastamiseks.

Taastusprogramm peaks olema progresseeruv lähtuvalt vigastuse iseloomust. Trauma tekke mehhanism on vigastuse hindamisel väga oluline.

Pärast hüppeliigese vigastust on hüppeliiges paistes. Esineda võib ka hüppeliigese põletik. Turse alandamine ja valu vähendamine aitab kiirendada liigesliikuvuse, lihasjõu ja tasakaalu taastumist. Küll aga ei vähenda kogu taastumisperioodi pikkust.

Kui sisemine verejooks on lõppenud, siis järgmine eesmärk on saavutada hüppeliigese normaalne liikuvusulatus. Liikuvuse parandamiseks võib kasutada passiivseid ja aktiivseid venitusharjutusi. Hea on ka rattaga sõita (sise tingimustes).

Kui valu ja turse on seljatatud siis saab alustada tasakaalu ja peroneal lihaste harjutustega. On oluline taastada neuromuskulaarne kontroll liigeses, mis nõuab just tasakaalu harjutuste tegemist. Hüppeliigese sidemete vigastuse korral muutub liiges ebastabiilseks ja tasakaal saab kannatada.

Hiljem lisanduvad lineaarsed liigutused nagu kahe jalaga varvastele tõus, kükid, sörkjooks, hüppamine.

Edasi järgnevad samad asjad ühe jalaga ja hüppenööriga hüplemine. Hilisemas faasis suunamuutused ja külgsuunas liikumis harjutused.

Kogu tegevuse eesmärk on sujuvalt minna üle (spordi) eriala spetsiifilistele harjutustele. Pärast seda saab alles treeningutel osaleda ja veel hiljem võistlustel.

Ja jäta ikka meelde – hüppeliigese taastusravi programm vähendab hüppeliigese korduvvigastuse tekke riski. Muidu on varsti jälle hüppeliigese sidemed katki.

 

Hüppeliigese teipimine

Puuduvad tõendid et teipimine või ortoosi kandmine vähendaks hüppeliigese vigastuste tekkimist neil kellel seda kunagi olnud pole. Samas pärast hüppeliigese vigastust vähendab teipimine korduvvigastuse tekke tõenäosust.

Vigastatud sideme taastumine võib võtta kaua aega. Isegi aasta. See tähendab, et spordiväljakule minnakse varem kui jalg täitsa terve on. Teibist on pigem abi prpriotseptiivselt kui mehaaniliselt. Soovituslik on, et sportlased teibiksid hüppeliigest 6-12 kuud pärast vigastust. Mõned soovitavad isegi 24 kuud jalga teipida.

Kui vajad konsultatsiooni siis võta ühendust

 

ALLIKAD
Junge A, Dvorak J. Football injuries during the 2014 FIFA World Cup. Br J Sports Med. 2015;49(9):599-602.

Bachmann LM, Kolb E, Koller MT, Steurer J, ter Riet G. Accuracy of Ottawa Ankle Rules to exclude fractures of the ankle and mid-foot: Systematic review. BMJ. 2003;326(7386):417.

Martin DE, Kaplan PA, Kahler DM, Dussault R, Randolph BJ. Retrospective evaluation of graded stress examination of the ankle. Clin Orthop Relat Res. 1996;(328)(328):165-170.

Kerkhoffs GM, Handoll HH, de Bie R, Rowe BH, Struijs PA. Surgical versus conservative treatment for acute injuries of the lateral ligament complex of the ankle in adults. Cochrane Database Syst Rev. 2007;(2)(2):CD000380.

Attenborough AS, Hiller CE, Smith RM, Stuelcken M, Greene A, Sinclair PJ. Chronic ankle instability in sporting populations. Sports Med. 2014;44(11):1545-1556.

Quinn K, Parker P, de Bie R, Rowe B, Handoll H. Interventions for preventing ankle ligament injuries. Cochrane Database Syst Rev. 2000;(2)(2):CD000018.

Mailuhua AKE, Oeib EHG, van Putte-Katier N et al. Clinical and radiological predictors for persistent complaints five years after a lateral ankle sprain: A long-term follow-up study in primary care. Journal of Science and Medicine in Sport. 2018. Volume 21, Issue 3, Pages 250–256.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *